Autoorienteerumisel läbi häda käidud.
Reede õhtul tegime autole garaažis veel viimased remondid: vaja oli panna külge iluvõre, tikutada esimesed rattaflantsid, vahetada gaasihoovastikus üks jubin ja ketipinguti fiksaator. Töö käigus leidsime, et ka piduriklotsid otsa saanud. Õnneks olin ettenägelikult kunagi SC-lt võidetud klotsid kaasa võtnud. Remonttööd tehtud, proovisime autot käivitada. Üllatuseks starter vedada ei jõudnud.
Mis seal ikka, starter maha ja maas pulkadeks. Avastasime, et üks mähiste klemm oli ära murdunud ja juhtme, mis läheb tõmbereleest starterisse, isolaator põlenud ning juhe ise läbipõlemise äärel. Panime natuke määret sisse ja proovisime sama starterit peale, lootust ei olnud, kuna täit võimsust ikka ei suutnud saavutada. Uue starteri leidsin oma 06 pealt. Praegu tundub toimivat.
Reedel tuli maal maha kõva lumi, oleks igapäevaautogagi mõnda kohta korralikult kinni jäänud. Hoolimata sellest proovisime laupäeval Nankang NS2 lumevõimekust ja vastavust M+S tähisele. Kokkuvõtvalt võib öelda, et avastasime teel tõusud, mida tavaliselt autoga polnud tähelegi pannud. Aga kuna asfalt sulas jõudsalt, siis rehve vahetada polnud tarvidust ja saime orienteerumisel ilusti hakkama.
Jõudsime garaaži juurest 10 km sõita, kui hakkas mulle tunduma, et jõudu on autol nagu vähevõitu. Egas midagi, kapott tee ääres püsti ja viga otsima. Karpa küljest oli lahkunud tooreklappi varras. Tõin oma laost uue jupi ja sõit võis jätkuda. Samas jõudu oli nagu ikka vähevõitu, aga ei osanud kiiruga muud viga ka leida, proovisin ainult natukene süüdet kruttida.
Võistlemise ajal hakkas väsimise märke näitama mootor, mille karterituulutusest tuli rohkem suitsu kui summutist. Poole võistluse pealt sai sisse surutud ka liiter õli suvaliselt tanklast, kuna mootorist tulevad hääled polnud enam üldse meeldivad. Jõuga oli ka nagu oli, tagaistmel oli mul siiski umbes 170 kilo meherammu, mis võis ka dünaamikale natuke pärssivalt mõjuda. Mootor vajab siiski vist natuke tähelepanu.
Võistlus ise läks meil hästi, tulemuseks 4. koht. Paneme kaotuse kõvera käe arvele, kuna 2 viimast ala, bowling ja õllekorgivise, said tehtud tulemusega, mis jäi allapoole igasugust arvestust. Aga jäime rahule, siiani parim tulemus.
Kojusõit mööda maanteed oli vähemalt tore, viies käik hoidis pöörded mõnusalt madalal. Kuna kasti paigaldamisel suutsin oma "insenerimõistusega" haiget teha spidomeetri trossile, siis pidin hoidma kiirust eessõitva mägramärki kandva auto järgi. Vahepeal sai isegi kõne sinna tehtud, et kas me peamegi venima. Sain vastuseks, et kiirus kella järgi 100. Väga lahja see 1.7 siis vist ikka ei ole, kui jõudis ilusti sel kiirusel veel astuda.
Praegu auto seisab natuke ja mõtleb oma elu üle, loodan, et järgmine nädalavahetus leian aega, et uurida mootoris toimuvat.