Ma pole seal ammu käinud. Ja kui kunagi saigi seal sõidetud, siis sellise pilguga, et "kas siin midagi korraldada kannataks?", pole mainitud paigas kohe kindlasti ringi vaatanud. Millal sinna jõuan - ei tea.
Aga teemast, et kui palju ametnikud ühele või teisele ettevõtmisele vastu sõdivad, on mul küll oma jäik arvamus olemas.
Tutvustan seda nüüd laiemale ringilegi. Võib tulla pikk sõnamulin, aga keda natukenegi huvitab, siis ehk loeb ta lookese lõpuni. Loodan.
Nimelt pole ma siin foorumis hoidnud enese teada tõika, et terve see suur-suur maailm, milles elame, õigemini see planeet Maa, millel elame, kuulub meile kõigile. Sinule, minule, sinu perekonnale, sinu ja minu sõpradele-sugulastele, - tuttavatele, -võõrastele keda me ei tunne jne... ehk kokkuvõtvalt - meile kõigile.
Me võime siin teha mida tahame, aga kõik peab jääma piiridesse. Piiridesse kahjuks või õnneks - eks see sõltub meie ja teiste huvidest.
Pigem asun sellel poolel, kes arvab, et piirid on enamjaolt kehtestatud ikkagi nn. "õnneks".
Laskume nüüd selle globaalse sissejuhatuse juurest madalamale, maailma mõistes rohujuure tasandile, meie Eestimaa mõistes riiklikule tasandile.
Riik on minu jaoks tervik. Pole olemas seda riiki, mida meil siin Eestimaal tavaline inimene tunneb ehk siis tema jaoks on riik see juhtaparaat kes keelab-käseb, poob ja laseb. Minu poolt kindel EI sellele "riigile"! Seda pole olemas, see pole riik, vaid valtsev klikk, -ladvik.
Ja ma aeg-ajalt keeldun sellele klikile allumast juhul, kui sealt tulevad käsud on nii "tere talv!" lollakad.
Minu jaoks on riigiks meie maa territoorium ja sellel elav rahvas. Rahvas ehk needsamad tavainimesed peavad oma riiki hoidma, teda teenima, kaitsma ja arendama. Ülisuur tähtsus on kodanikualgatusel. See, kui oodatakse käsku kuskilt ülevaltpoolt, on valitseva kliki ees lömitamine, raha poolt paika pandud valitsuse orjamine. Meil pole ju demokraatlikul teel valitud valitsust. Ja ei saa veel niipea olemagi. Vihje sellele põhjusele peitub meie postsovjeetlikus olemises, meie minevikust kaasa tulnud pärandis ja millal see ükskord muutub, pole mul õrna aimugi... Ma ei taha sellesse fakti siinkohal rohkem süveneda, sest see mula ei anna midagi.
Lähme parem tegude poolele, ehk vaatame, mida meie, väiksed rahatud, võimutud mutrikesed saame oma maa paremaks ja kaunimaks muutmise nimel ära teha. Et siin elamine oleks natukenegi elamisväärsem. Ja kas me oleme ikkagi nii võimutud?
Autoklubides nägin ma juba ammu üsna võimast ühiskondlikku jõudu. Ja näen seda praegugi, sest vastasel juhul oleksin juba katkestanud liikmemaksu maksmise ja teinud Ladaklubist vehkat.
See, et me oleme oma liikmetele leidnud hobi ja tegevuse, korraldame mitmepalgelisi kokkusaamisüritusi ja ei hoia seda kõike mitte endale on juba päris hoomatav kodanikualgatuse reaalne läbiviimine, -projekt.
Tõsi, enamjaolt me lõbustame ikkagi iseendid, aga oleme toetanud meie riiki ka veredoonorlusega ning paarile lastekodule andnud üle mõningad pisukesed vahendid, mis vaevaliselt kokku oleme suutnud kraapida.
Kui me mingi ürituse läbiviimisel põrkumegi kellegi ametniku laua ees tema vaadete tõttu tagasi, siis lohutagem endid sellega, et see ametnik on raha poolt ära ostetud. Ta ei vääri seda, et temaga rohkem tegemist teha. Ta ei mõtle nii nagu mina just oma mõttemaailma selgitasin (või selgitada püüdsin). Tema Eestis on riigiks kitsas ametkondade ring ning las olla siis edasi. Korraldame oma vaatemängu mujal, kus meist hoolitakse ning puistame kiiduavaldused kasvõi naabervalda, kus vanemaks inimene, kes oma vallast ja selle elanikest tõeliselt hoolib.
Aga ma ikkagi loodan, et saame sellelgi korral kaubale, kui tahame. Aga eelnevalt oleks tarvis kohapealne "raja" olukord kriitilise pilguga üle vaadata, et klubi tekitaks rohkem rõõmu ja vaatemängu, kui tüli kohalikele riigi kodanikele.
Ning vallavanemaga silmast silma suhtlemine on 100% tulusam tegevus (ka negatiivne tulemus on tulemus
), kui mingi tundetu päringumeili saatmine.
Tänud, kes viitsisid lõpuni lugeda. Hea kui mu kiduratest mõtetest aru saite.