Ehh, Mordvasse, eestlane?
No comments.
Kõva mees, kui hakkama saab, mis muud. Soovin edu!
A see Artek'84.
Takkajärgi ajab naerma, nagu vene kroonugi
E ta meelakkumine polnud tegelikult.
Tol ajal tehti loomulikult kõva sovjeedi propagandat, et ainult parimatele ja eeskujulikemaile, aktivistidele jne... Et täielik paradiis ja suur au saada preemiaks puhkusetuusik Üleliidulisse Pioneerilaagrisse. Pask, ütlen otse välja!
Tegelikult ei tulnud selleks midagi eriti palju teha. Minu puhul piisas paljude juhuste kokkulangemisest.
Nimelt läksin aasta varem kooli (kiired pulmad, kiired lõpud
) ja kuna õppisin pisikeses maakoolis Valgjärvel (ca 70 õpilast 8 klassi peale kokku), siis pioneeriks sain astuda praktiliselt kohe pärast teisi oma klassikaaslasi '81 aastal. Vanemad peaksid mäletama, et neid võeti vastu 10. aastaselt oktoobripühade paiku ja kevadel aprillis, kui oli Lenini sünnipäev.
Jõudsin oma klassikaaslastele "kiirelt järele" ja sel ajal, kui minu õige klass (aasta noorem siis) ühiselt sügisel organisatsiooni sikutati, olin mina juba rühmanõukogu esimees. No õppeedukus mängis suurt rolli
.
Ega tol ajal ei küsitud, kas tahad või mitte, lihtsalt kõik oli vabatahtlik-sunniviisiline. Suht poogen oli kah, kui '82 sügisel malevanõukogu esimeheks valiti. M/n esimees - mis seal ikka, paar korda aastas vaja rivistustel teistest eraldi seista ja raporteid vastu võtta... ajuvaba värk, nagu kõik lippudega propagandaüritused tol ajal. Sümboolne tegevus.
Aga tänu sellele, et nii varakult pioneeriks võeti, tekkis võimalus jääda kuni kooli lõpuni m/n esimeheks. Ja nii ühel '84 aasta kevadisel päeval kutsutigi õpside tuppa kohvile. Küsiti, et kas olen nõus olema ka järgmisel õppeaastal m/n esimehe ametis. Olin siis 13 ja ELKNÜ liikmeks oleks võetud alles talvel peale sünnipäeva. Noh, suht poogen oli asjadest ja andsingi nõusoleku. Vot siis läks pidu lahti! Öeldi, et nüüd saan suvel Artekki puhkama sõita, sest kõik, kes on kolm aastat "malevat juhtinud", saavad selle "au" osaliseks. Loomulikult olin ise kah elevil, et mis ja kuidas?....
Noh, Artekis pidi kõvasti rabelema. Vaba molutamise momenti ei antud. Iga päev mingid totakad proovid, laulude pähetagumine, tantsude-mängude õppimine ja siis õhtul juba suure publiku ees esinemine. Täpselt - paras vabatahtlik sunnitöö.
Rannas sai palju peesitada ja ujuma lasti kah jaopärast nagu ikka tolle aja laagrites. Pidevalt rivistused ja nägude ülelugemised, et keegi lastest ära ei kaoks jne... Nüüd hiljem saan muidugi aru nondest pioneerijuhtidest, kes meid kasvatama pidid ja sellest, milline vastutus tegelikult neil meie elu ja tervise eest lasus. Noored 22.-26. aastased inimesed olid kasvunnideks.
Mõned ekskursioonid Alupka ja Jalta linna on meelde jäänud, matk AjuDag'i mäele. Rahvusvahelisest laagrist soomlased (töinasin, kui nad koju sõitsid, kõik eestlased töinasid, saime superhästi läbi....), norrakad, elus esimest korda nägin neegripoisse Ghanast. Afganistanist pärit käteta poiss... Üldse puhkas selles vahetuses 18.juuli-16.august'84 tuhandeid lapsi 64-lt maalt, nii et seltskond oli megakirju. Mälestusi ikka jagub, võiks tillukese raamatu üllitada
Kes esimesest postitusest linki pole leidnud, siis dubleerin selle siia:
http://www.artek.org/
Pange kõllid kah järgi, kui sisenete
Kui vene keel arusaadav, siis ei tohiks raskusi esineda. Vaatasin ise kah ja imestasin, et suurt midagi muutunud pole. Päevakavad, üritused, esinemised - kõik enam-vähem samad, sildid-loosungid ainult teised. Ukraina ikkagi, mitte enam CCCP. Endiselt kiires tempos kulgeb seal eluke.
Aga oma lapsi sinna küll ei julgeks saata. Krt., siiamaani imestan, kuidas ise hakkama sain - kogu elu ja suhtlemine vene keeles, olin siis vaid 13.
Aitab südamepuistamisest, see kõik on möödanik.