Andorra - pole paha ja see mõte kummitab juba ammu-ammu...
Ühesõnaga, ootame mis aeg sellest mõttest arvab. Endiselt.
Aga nüüd 24.novembri muljeid ehk seletuskiri Via'le selle kohta, miks ma ei jõudnud LK liikmete üldkoosolekule
:
--------------------------------------------------
Varahommik, kell vaevalt pool kuus, kui paarimees uksele koputab.
Noniih, nüüd siis taas vaja teekond ette võtta. Ja jälle sinnasamasse, kus eelmises postituses põgusalt viibisin.
Mis seal's ikka - bussiku kütusepaak sai juba õhtul nii ehk naa silmini täis nõristatud, jäänud vaid vannitoas silmnägemiselt öise une jäänused
likvideerida, köögis mõned võileivad teega kõrist alla loputada ja Uza poole ratsutama hakata.
Uza jääb marsruudilt küll mõned kilomeetrid kõrvale, aga minema peab nii ehk naa, sest selles külakeses pesitseb jällegi väike kamp meie
kaasmaalasi ning järelkäru, millega suve hakul Prantsusmaale saabusin, tuleb just sealtsamast taas sappa haakida.
Päeva plaan näeb ette liikuda üle lõunapiiri "kuskile" Hispaaniasse, võtta sealt lastiks "mingisugune" vastsoetatud kasutatud harveri lõikepea, ja
toimetada see enda valdustesse. Miks? Sest senini truult teeninud 150Supreme jõudis finishisse ja vajab pikemat kohendamist, niikaua peame
kuidagi läbi ajama tollesama, väiksema "hispaanlasega", mille järgi nüüd suure õhinaga tõttamegi.
Uza'st startides ei saa päikesetõusult silmi - pilt lubab võrratut päeva. Ja nii ongi - saame saatjaks pilvitu, pimestevalt sinise taevalaotuse ning
kirka kuldse päikesepaiste.
Enne Bayonne linna piiridesse jõudmist selgub lõpuks ka sihtkoht. No mis ta nüüd tegelikult niiväga selgubki, aga telefonisse saabub pealikult teade,
mis sarnaneb rohkem koodsõnumile:
Electrohidrofor, carretera leon astorga km 7.2, 24198 la virgen del camino.
Ole nüüd mees ja mõistata....
Tillukese pusimise peale leiab TomTom isegi miskise sihtkoha, aga vau!, pea viissada kilti hetkeasukohast eemal, kuskil Hispaania põhjarannikust
mõnisada kilti lõunapool.
Kõneaeg kallis, ei hakka telefonitsi rohkem küsimusi esitama, jätkame ettevõetud tegevust - jälgin, tallan, vahetan, näitan ja keeran... mõttega, et
küll aeg ise abiliseks asub nagu siin maal olles too tõsiasi täielikult, veatult senini on toiminud (Fakt!) ja kõik läheb hästi.
Biarritz'ist (väga shef rand muide
) nõks edelapool on võimalik otse autoaknast viivukest aega jälgida ookeanilainte mängu, kuid seekord saan
õigel ajal piduripedaalile vajutatud, rooli paremale keeratud ja maandumegi peale Bidart'i nimelist külakest otse lainete piiril asuval
parkimisplatsikesel. Tärkav päevakuumus tagant tõukamas, hingame paarkümmend minutit ookeanivee soolast hõngu ja täiendan mõne
sügisese ülesvõttega niigi poole aasta jooksul ülepea kasvama kippuvat pildialbumit.
Hendaye linna kagu- ja Iruni oma miskised kirderajoonid saavad kokku Bidasoa jõel, mis omakorda jagabki selle mandriosa minu marsruudile jääva
silla kohalt kaheks - Hispaaniaks ja Prantsusmaaks.
Tolliga on õnneks tavalist tasuta kitsast ussirada mööda sõites kõik korras, ehk siis neil kahel korral, mil
konkistadooride riigis jala maha olen saanud, on puudunud õnneks igasugune shmonnimine. Mõnede kaasmaalaste suust aga, kes piiri ületanud
tasulise kiirtee oludes, on kostnud nurinanoote, mis omakorda tekitatud läbituhnitud autosalongi negatiivsest kogemustest.
Irunist San Sebastian'i liikumine on vaevaline, aga põnev. Tasuline tee huvi ei pakkunud, tean vaid seda, et kui jätkata kasutades maksustamata rada
ja nimetatud linna jõudes pruukida edaspidi Autovia Del Norte nimelist kiirteed ehk siis suunduda Andoain'i poole, lõunasse, saab silm näha
vägagi kauneid mägesid, orge ja huvitavaid tuulte poolt graniit- ja liivakivikaljudest vormitud looduslikke kunstipäraseid pinnamoodustusi.
Teel kohtab ka tillukesi parklaid, -taskuid, milledes peatumiseks peab olema muidugi väga tähelepanelik, aga usun, kes väga tahab ja suudab,
saab vajaliku ajavaru olemasolul kindlasti neis peatumiseks õigel ajal hoo maha võtta, et jäädvustada kogu eluks mõni kena pildike Püreneedes
loodusega toimuvast.
Autojuht, kes silmailu ei otsi, võib aga suurepäraselt testida, kui kõlbulikud on tema suurel kiirusel erinevate raadiustega kurvide läbimiseks
vajaminevad sõiduoskused...
Ettevaatust(!), sest treenimata uljaspead leiavad sageli endid oma mahakantud plekihunnikuga teepiiretest ja nii mõnigi
romula jääb kenasti otse marsruudile
.
Villabona - Tolosa - ja sealt rohkem edela poole liikudes ehk siis Alsasua kohal keerasime bussi nina läände, Vitoria-Gasteiz suunale.
Samal rajal jätkates muudab senine Põhjatrass nime ja läheb sujuvalt üle Carretera Madrid-Irun'iks.
Burgos linnast möödudes muutub maantee Autovia Camino De Santiagoks ning mõned kilomeetrid Ruta De La Plata'l liikudes jõudsimegi oma
vaata et kaheksatunnise tripi lõpuks La Virgen Del Camino'sse.
Teel sai nats nuputatud ja tegeldud
sõnumikoodile lahenduse leidmisega:
Carretera - selle nimetuse peale hakkas tasapisi peas olev hallollus end liigutama ning sundides aju intensiivsemale mõttetegevusele selgus, et päris
hukas too elund vist veel ei olegi.
Kokkuvõttes lihtne - carretera peaks siis tähendama trassi, La Virgen Del Camino on linn, mille navi sihtnumbri järgi leidis ning
Leon Astorga veel miskine teine, omaette linn. Pannes nüüd koodi kokku sain tulemuseks, et meie lõpp-peatuseks on firma Electrohidrofor,
mis asub La Virgen Del Camino kekusest 7,2km kaugusel Leon Astorga suunal
. Kena, aga kontrolli!....
...Ja nii peatangi bussi ühes suvalises La Virgen Del Camino tanklas, võtan müüjaonul lipsust kinni ja peale seda, kui selgub, et järjekordne
suure rahva poeg ei mõika inglise keelest ööd ega mütsi, näitan talle telefonisse saabunud, juba eelmisest korrast tuttava, Irunis pesitseva
hispaanlase Emilio poolt kokkunäpitud sõnumi koopiat.
Tanklatöölise nägu muudab seepeale tooni ja minu õnneks positiivses suunas.
Väga lahke onku juhtub olema. On näha, et tahab kõigest hingest aidata, aga jääb selle tegevuse juures üksinda hätta, ehk siis tema teadmised
piirduvad sellega, et oskab vaid viibata Leon Astorga suunale, Electohidroforist pole aga suurt miskit kuulnud...
Õnneks tuleb aeg meile appi (nagu päris alguses sai öeldud, nii läks selgi korral...) ja tanklasse saaabuvad kaks imeilusat noort tüdrukut.
Lugeja ei usu ja eks ta ongi inimesele, kellega midagi sellist varem pole juhtunud, mis minuga mitmeid kordi sel reisil siia
kaugetele maadele, justkui muinasjutt, aga...
...kohe selgub, et ka need kenad näitsikud ei suuda suurt midagi inglise keeles vastata. Aga kui nende kasutada olev CheviAveo saab tangitud,
on juht nõus meile lahkesti teed juhatama ja nii kimangi plikadele oma volkariga järele, ise omakeskis paarimehega itsitades, et nüüd veetakse
meid kuskile getosse ja jäetakse trussikute väel aiaveerde vedelema...
.
"Inglikesed" peatuvad, aga vastupidiselt meie hirmsale getokartusele hoopis asulapiiridest pisut väljas
mingisuguse suvalise mööblipoe ees, väljuvad autost ja suunduvad hoonesse, mis hilise kellaaja tõttu juba tegelikult suletud, omi asju ajama.
Mis värk!?
Tegelikult polegi mingit muud värki, kui et oleme meiegi eesmärgile jõudnud - tõsiasi on see, et too kauplus asub Electrohidroforiga
ühes ja samas majas. Õnneseened!?
Ju siis, järjekordselt.
Tagasi Capsuses juba uue päeva hakul umbes poole kahe paiku. Vajun väsinult voodisse, näpin unise peaga sooja andva radika lüliteid ja paari tunni
pärast lõdisedes ärgates saan tehtud veast aru....
--------------------------------------------------------------------------------------
Pikk jutt teadagi, mis jutt, aga nats kannatust ei tee kellelegi paha, nii et lugege lõpuni.
*1200 kilti rutakat tormamist edasi-tagasi. Tasus end ära? Arvan, et jah, minu jaoks küll.
Mägedes sõitmine on muidugi omaette elamus ja sellel pikemalt ei peatu, võrreldav kardirajal tuttava võristamisega.
Loodus - võrratu! Kahtlemata ja eriti siis kui midagi taolist pole varem näinud. Kahju, et jälle aega ei jätkunud - palju kenasid kohti-objekte jäi
kaamerasse jäädvustamata.
*Inimesed - toredad, lahked, vastutulelikud. Need, kellega teel suhtlesin, kindlasti.
Isegi siis, kui me ei saa teineteisest sõnakestki aru ja hispaania keel tundub voolava vee vulinana,
oskavad, tahavad ja suudavad nad sulle midagigi vastata, selgitada, juhatada niimoodi, et sa lihtsalt saad neist aru. Pead saama.
Ja millised tüdrukud - võiks armuda, silmapilgust, uskumatult kenad. Vähemalt nooruses. Ei tea kuidas nad hiljem välja paistavad ja ausalt
öeldes, ei tahagi niiväga teada...
*Maaelu ja rahvas - kiire hetkemulje põhjal:
Tundub, et inimene on töökas. Selles piirkonnas kindlasti. Oli näha, et ta teeb tööd - põllud küntud, saagid koristatud, mõnel väljal tegevus käimas,
traktor kündmas. Pole nii nagu siin, Prantsusmaal, hingede külad.
Õhtul, tagasiteel, kõhud tühjad suundusime suvalisse asundusse et midagi hamba alla saada ja leidsimegi
maja, millel kiri Restaurante.
Nooh, astume sisse ja ....
.... Vinge meestehord täissuitsetatud ruumis laudade taga doominod plõksimas...
Restost asi muidugi väegade kaugel, rohkem sarnanes õllesaalile too urgas. Väsinud olemisega müüjannalt saadud tshekid loobitud otse
sinnasamasesse maha baarileti ette hunnikutesse suitsukonide, kasutatud hambatikkude ja muu pahna sekka. Igal vennal pläru või sigarijunn
hambus, aga ise nii rõõmsad, elevil, mängust haaratud. Õllesed, veinised, kuid mitte lällutavalt purjus. Noored ja vanad.
Prantsusmaal seda ei näe. Pole võimalik näha. Sest siin pole midagi sellist. Pole inimesigi kes midagi sellist korraldada võiksid. Nädala hakul,
esmaspäeva õhtul - seda enam, ennekuulmatu!
Taganesime uksest välja - ei saa siitmajast küll süüa...
Külavahel jalgpalliplatsil kari lapsi ajamas taga nahkset vutikera. Võib-olla igalühel neist peas unistus saada mängida mõne oma maa klubi
meeskonnas... võib-olla...
Küla ise asus lagedal väljal, põldude vahel. Sarnanes planeeringult kroonuteenistuse raames Venemaal viljakoristustöödel nähtuga. Täpselt
samamoodi nagu seal, Uudismaa avarustes, oli ka sel, Hispaania omal peatänav, keskväljak, klubihoone (restoran) ja arvukad
kõrvaltänavad.
Asfalteeritud, üsnagi viisakas, majad eranditult punasest savisest kärgtellisest ja no nii kokku surutud, et kui üks süttiks, poleks enam teisigi.
Venes olid asjad loomulikult teistmoodi (mullane kate, mis vihmaperioodil läbimatuks mülkaks muutus ja puidust kokkuklopsitud vildakad
onnid), aga mingisuguseid paralleele saab igal juhul tõmmata. Sama ikka, olemuselt, raamidelt, kuid justkui saja-aastase ajanihkega. Euroliku
hispaania kasuks.
Suundusime lähimasse tanklasse ja krabasime õhtusöögiks kaks kuiva saiajunni, mille vahele mõned lõigud salaamit torgatud ning loputasime
selle olluse kuidagiviisi piisa kohviga kõrist alla, et siis kiirelt vehkat teha - päike oli loojumas.
Tankla söögikohas leti ääres vedeles tsiklitüüp, kiiver lohakalt sinnasamasele letile visatud, omaette surnud punkti põrnitsemas, pläru tossutamas ja
kohvitilgakest joomas...
Sisenes nahkjopes ja heledates viigipükstes vanem mersumees, üle püksirihma ripneva veninud kõhuga härra, kuldne klots sõrmes, sigarijunn
hambus. Tellis õlle, rüüpas sealsamas leti ääres, helistas kellelegi, popsis sigarit....
Kõrvallauas keegi noor ratastoolis tüdruk lehte lugemas....
Nurgas miskine onku müntidel toimivat arvutit näppimas, netis surfamas....
*Teeninduskultuur - null,
zero,
nothing....
Ei mingit
cracias't ....
Kokkuvõttes natuke masendav, räpane, aga samas on nad seal ikkagi rõõmsad, uhked oma maa üle, vahvad omamoodi.
Mis siis, et harjumatu, peabki olema. Meie kultuur pärineb mujalt, me oleme liiga erinevad, meie oleme meie, nemad on nemad - peab mõistma
ja hea kui seda suudad. Parem sulle, parem neile.
On's meil neilt midagi õppida või neil meilt? Ei tea... , ja kas tasubki teada... - mine võta kinni...
Eks omad järeldused tegin ma nagunii, aga siin neid ei eksponeeri, jätan endale. Palju on positiivset, midagi ka negatiivset, aga eks
igaüks tehku ja vaadaku ise, kui kunagi sinnakanti satub, et mida ta sellest kõigest arvab.
Ma ei taha luua eelarvamusi ja teadke, head lugejad, et kui keegi loob teile neid, õigemini loote neid ise teistelt inimestelt kuuldu-, neilt saadud info
põhjal, siis ärge mitte kunagi laske neil (eelarvamustel) endi üle võimutseda. Minge, vaadake, kogege ise, kui võimalus tekib. SEE tunne on ülim!
Ja Hispaania ON seda vaatamist väärt. Uskuge, eelarvamust loomata.
Album tollest päevast...