Masin pärineb aastast 1976, etterutates olgu öeldud, et sellest ajast pole auto küljes enam suurt midagi järgi. Igatahes minuni jõudis auto 2001 aasta suvel. Noore äsja sõjaväest tulnud noore mehe kohta, kes oma esimest autot ostab käitusin tüüpilisena - ostsin sisuliselt esimese ettejuhtuva auto tuttava käest. Juba ostes oli näha, et üht-teist vajab kõpitsemist, kuid nagu hiljem selgus, oli ja on tööd selle auto kallal päris palju. Eelkõige vajas auto hädasti keretöid.
Sama aasta sügistalvel asusime remonditöödele, algul planeerisime erinevate kere ja plekidetailide vahetust/keevitust ning mõned neist olid juba soetatudki, kui puht juhuslikult õnnestus saada suure aitähhi ja kohustusega hiljem autot näitama tulla, tänaseks lahkunud onu käest täielikult keevitatud ja vajalike plekivahetustega tehtud kere - niisiis suund kerevahetusele. Nagu lammutamis-ehitamise käigus selgus oli see äärmiselt õige otsus.
Kerevahetusega kaasnes muidugi mõista paljude ümber tõstetavate detailide uue vastu vahetamine. Umbes samal, ajal või veidi varem avastasin enda jaoks ka Ladaklubi kodulehe ja foorumi, kust leidsin hulgaliselt häid ideid ning kuna auto remont oli juba nii kui nii igasugused mõistlikud eelarvekavad ületanud, langes otsus, et autost saab mingis mõttes projekti-hobi-auto, millega küll olude sunnil tuleb ka igapäevaselt sõita.
Kevadeks oli masin korras ning päike paistis taas kuidagi eredamalt. Pikka aega oli hing rahul, kuid mida aeg edasi, seda enam tekkis vajadus välja vahetada vana 1200ne mootor. Jällegi suhteliselt soodsa kaubana sai omandatud 1500ne kapremonditud mootor ning 5ne käigukast. Mootor sõitis otse ostukohast Tuhajuhe kuldsete käte vahele, mis pikalt seisnud mootori taaskord üle käisid, plokist mõned millimeetris maha lihvisid ning reguleeritava nukiratta ja kerge hooratta paigaldasid. Nagu hiljem selgus, vajas 5ne kast samuti remonti, mis taaskord Türi väiketöökojas ette sai võetud - asi paranes, kuid päris rahul pole omanik tänapäevani. Samas koos 3,9 ülekandega on käigud lada kohta ebatüüpiliselt pikad ning võimalik ka suurtel kiirustel sõita madalate pööretega nagu lääne autol.
Ühes mootori ja käigukasti tegemisega sai plaani võetud, et paigaldada tuleks ka mõni etem sisselaskesüsteem. Mõtted mõlkusid ka pritsungi ümber, kuid esialgu otsustasin katsetada Solexi elektroonilise juhtimisega karbussiga. Palju vaeva ning pikki mõttetalguid ning peale ta sai. Suured aitähhid jällegi Tuhajuhele, Mike'le ning paljudele teistele, kes nõu ja jõuga abiks olid.
Plaanidesse kuulusid pisemad tööd auto välimuse kallal, äärepealt oleks ka spoilerihullustusega kaasa läinud, tänaseks olen veidi taltunum. Igatahes tänavu kevadel tuli lagedale, et kerevahetusele järgnenud värvimisel on midagi pisut nihu läinud ning mõnedest kohtadest kipub värv maha kooruma. Täit selgust põhjuste kohta pole siiani saanud. Augustis sai auto taas pikemaks garaa?i aetud ning suuremad tööd ootasid jälle ees. Auto sai taas uue värvikihi. Kasutatud sai ka seekord Standoxi veoautovärvi, millele pisut metalliku tera sisse segatud ning lakk peale lastud. Toon jäi enam vähem samaks. Vahepeal paigaldasin autole 05 stanged ning esimestele ustele 07 klaasid ning korralikumat sorti peeglid. Et ka sidur oli vahepeal õhtale läinud, sai täiskomplekt st. korv, ketas ning survelaager vahetatud, samuti jagus näpuotsaga väiksemaid töid.
Tänaseks näeb auto välja selline: http://www.cns.ee/mehis/lada/mess/
Et kurat on juba pakutud sõrme asemel käe ning tükikese õlgagi võtnud, võib autot minu jaoks võrrelda Tallinna linnaga, mis kunagi valmis ei saa. Lähemas või kaugemas tulevikus seisavad ees ulatuslikumad muutused interjööris. Plaanis pöörata tõsisemat tähelepanu auto heliisolatsioonile ning mitmete kavas olevate plaanidega tõestada, et ka 30 aastat vana lada võib pakkuda võrreldavat sõidumugavust tänapäevaste autodega. Mitmeid ideid on veel ka tehnika ning kere osasgi, aga seda ehk veidi hiljem. Plaanidest palju konkreetsemalt rääkida ei tahaks, püüaks hoopis teostada ja näidata.
Tänud, kes viitsis pika heietuse läbi lugeda, minul igatahes hakkas kergem
